Ameerika suudab maailma näha läbi huumoriprisma. Alati, kohtan välisreisidel kedagi Amerikast või Austraaliast ning alati tekib tahtmine sinna sõita. Esimene kogemus USA-s on olnud postitiivne ja sealt ka pisik minna uuesti vaatama. Paljude arvates on multikultuur lameda võitu, aga ilu ongi vaataja silmades. Ka natsionalistlik kultuur võib kõrvalvaatajale tunduda lihtsalt lamedana, kuigi asjaosaline seda ise nii iialgi ei arvaks.
Viimastel aastatel on lennufirmade konkurents lennuhinnad madalamale lasknud. Konkurentsi pakuvad omavahel kõik Vahemere riigid. Igaüks pakub üle ja püüab teha paremini. Taasavastada Itaaliat on olnud mul pikem soov. Bussireisid on erakordselt odavad, samas sisetunne ütleb, et ega see on lihtsalt "linnukene kirjas" ringi-aelemine mööda Itaaliat. Tahaks maha istuda ja riiki nautida. Niisiis lennukile ja ligikaudu kuuks ajaks. Kahetseda pole midagi. Toiduhinnad on võrdväärsed Tallinna omadele. Muuseumide piletid ja ekskursioonid läksid maksma ligi 400 eurot, aga see on minu teema. Sest sellepärast ma õigupoolest sinna sõitsingi. Pastat ja pestot võin ma Eestis ka süüa. Eelnevalt olen õppinud itaalia keelt ülikoolilinnas Siena ja võiks öelda, et esimese keelena pakutukse tänaval suhtluseks ikkagi itaalia keelt. Ja siis imestatakse, et hoopis Eestist. Et ikkagi koolil ja õpetajal on suur vahe. Mõni õpetaja õpetab poole tunniga rohkem kui mõni poole aastaga. Minu giidituurid